Kilu
Kilu on väike, saleda kehakujuga
sinakasrohelise seljaga hõbedane kala.
Kilu on Eesti merevetes laialt levinud - ta
ei tule kunagi ranniku lähedale, vaid veedab kogu oma elu
avamerel. Kilud koonduvad suurtesse parvedesse, mille pikkus
võib ulatuda sadadesse meetritesse või koguni kilomeetritesse.
Kilu leviku määravad ära
talvitumistingimused ja üldine soolsus, sest sellest sõltub
kudemise edukus. Nimelt võib mari liiga madala soolsuse tõttu
hukkuda, sest marja areng saab toimuda vaid vabalt vees
hõljudes, madala soolsusega vees vajub aga mari põhja. Kudemine
toimub juunis või juulis ülemistes veekihtides ning kalurid on
tähele pannud kilude kudemisaegset "mängu", mis jätab
mulje nagu sajaks vaiksesse vette tugevat vihma. Vastsed kooruvad
juba 3…4 päeva pärast, 2,5…4 cm pikkusena teevad nad läbi
moonde - ilmub hõbeläige ning vastsest on saanud maim.
Nii vastsete kui ka maimude põhiosa
menüüst moodustavad vees hõljuvad selgrootud - peamiselt
aerjalalised ja vesikirbulised. Talvel toituvad kilud vähe ja
nad koonduvad tihedatesse väheliikuvatesse parvedesse kuni saja
meetri sügavusele põhja lähedale. Intensiivse toitumise ajal
varakevadest hilissügiseni toimuvad aga igaõhtused ränded
ülemisse veekihti, kus öö mööda saadetakse, hommikul
laskutakse seevastu sügavamatesse veekihtidesse tagasi. Sellise
liikumise põhjustab asjaolu, et kilud ei talu eredat
päikesevalgust, samal ajal on aga ülemine veekiht soojem ja
hapnikurikkam ning seal on rohkem toitu.
Kilu on ka ise toiduks paljudele loomadele
- röövkaladele, hüljestele ja veelindudele, samuti on tal
tugev toidukonkurents noorte räimedega. Kilu elule mõjub väga
soodsalt soolase vee sissevool Põhjamerest Läänemerre, sest
see rikastab ta toidulauda. Kilu arvukust kahjustab vaenlaste
arvu (tursa) suurenemine. Ta on üks tähtsamaid töönduslikke
masskalu, keda kasutatakse ka loomasöödaks. Sügiskuudel on
kilul suur rasvasisaldus (10…18 %) ning temast toodetakse
sprotte ja vürtsikilu.

Kommentaarid
Postita kommentaar